Meie lood

Marise ja tema Väikese Õe lugu

Maris: Mina leidsin tee organisatsiooni 16. aastaselt noorema õe rollis ja sain endale hea kogemuse. Pärast minu suhte lõppemist vanema õega olin mõne aja organisatsioonist eemal. Täisealiseks saades sain aru, et nüüd on minu kohustus olla vanemaks õeks ja eeskujuks mõnele nooremale. Olles praegu vabatahtlik vanem õde 10. aastasele tüdrukule, olen ma aru saanud kui palju on minu väikestest nõuannetest abi ja kui palju on tema mulle õpetanud. Miski ei saa olla parem kui kuuled, enda väiksemalt õelt taas kohtudes, et ta on minu õpetusi kuulda võtnud ja toob välja kõik näited, kuidas ta neid kasutab. Lisaks sellele on tema õpetanud mulle mõistma paremini laste muresid ja toonud välja ideid kuidas meil koos lõbus oleks.

Marise Väike Õde: Tema jõudis organisatsiooni ema toel, kuna oli teinud halbu valikuid sõpradega ja ei teadnud mis on see kõige õigem valik. Praeguseks on ta teinud muutusi sõprade seas ja võtab kuulda Marise nõuandeid. Lisaks sellele on ta muutunud julgemaks murede ja probleemide rääkimise osas. Kõige rohkem meeldib talle Marisega külastada Pärnu vahel uusi ja huvitavaid kohti ning hooneid ja osaleda organisatsiooni ühisüritustel.

Silver ja Danil:

Kirjutamise hetkel olid nad kaks aastat igal reedel linnas laiamas käinud.

Valgeranna seikluspargis Danil naeris kõht kõveras, kuna Silver kartis kõrgust.

Kardisõidus kaotas Silver Danilile terve ringiga.

Raamatukogus jäi Silver magama, Danil luges luuletusi.

Kui nad kinos käivad, siis popkorn saab enne filmi algust otsa.

Batuudikeskuses toimuvad maadlusmatšid. Üldjuhul Danil võidab.

Videomänguturniiridest pole mõtet kirjutada, ka need lõpevad maadlusmatšidega.

Millega lõpevad maadlusmatšid? Noh, ilmselge, et pärast maadlusmatši toimub poksimatš.

Nende eesmärk on käia söömas kõikides linna söögikohtades,

hetke seisuga on parim koht… neetud, mis selle nimi oli?

Lugeja võib ise nuputada, kumb on vanem, kumb noorem vend.